Olen liitreaalsusega ka varem kokku puutunud. Mõned aastad tagasi otsisin erinevaid äppe kasutamiseks ja sealt tutvusin tol aja Aurasma äpiga. Sai ka õpilastega seda katsetatud.
Koolis saaks liitreaalsust kasutada erinevates tundides. Minule näiteks meeldis tol korral selle äpi tutvustuses just see, et kui näiteks skaneerida mõne kunstniku pilti, siis ärkas see kunstnik justkui ellu ja rääkis ja näitas oma töid. Nii võiks olla see kasutusel just kunstiõpetuse tundides, ajaloos, kirjanduses. Võimalusi oleks palju.
Juurde annaks see õpilastele lisateadmisi. Või kui need pildid on kusagil veel kaua üleval, siis saaks neid korduvalt uuesti vaadata. Mõtlen just oma algklassi õpilaste peale, kes ei suuda keskenduda pikemalt tehtavatele asjadele, siis äkki ongi selle põhjuseks see, et kogu aeg tuleb uut infot nii kiirest ühest ja teisest kohast ja kogu aeg peab uuele ümber lülitama ning ei olegi nagu aega millelegi keskenduda. Need kiired sutsude vaatamised ei lasegi keskenduda ja seda õppida.
Ja nagu tunniski sai juba teemat arendatud, nii võivad lapsed liitreaalsuse tegemise oskust kurjasti kaasõpilaste-õpetajate peal kasutada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar